Sissejuhatus

Nn riigipöörde protsess, kus EKREIKE koalitsioon lammutati, jõudis 09.11.2025 teise astmesse ehk siis Ringkonnakohtusse. Märgiline kuupäev, eks ole?

Valmistasin ette 2 kõnet, ühe, mis puudutab toimingupiirangut ja teise, mis seletab lahti kogu riigipöörde ühe võimaliku variandi, alustame siis toimingupiiranguga ja juristid ja advokaadid, kui te seda loete, siis mina õigusteaduskonnas õppinud ei ole ja minu, kui tavakodaniku arusaam asjadest.

Lugupeetud kohus!

See, miks ma täna kindlasti tahtsin sõna võtta on seotud minu ja minu advokaadi vahelise vestlusega ja puudutab toimingupiirangut.

Vestluse sisu oli selline, kus mina küsisin, et kui ma täna läheksin tööle ametnikuna ja tahaksin teada toimingupiirangu mõistes, mida ma tohin teha ja mida mitte, et kas ma lisaks seadusele ja Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele peaksin lugema läbi ka kõik Riigikohtu lahendid, siis advokaat ütles mulle, et ta arvab, et sellest ei piisa…Nii, esimene küsimärk, kuidas siis nii?

Kõik seadusemuudatused, mida tehakse, peaksid endaga kaasa tooma õigusselguse, tegema mingit seadust, selle rakendamist ja õigusemõistmist selgemaks? Toimingupiirangu paragrahv alates 2007 ja Riigikogule saadetud seletuskiri ülistab seda §-i.

Selle analüüsi kohta, mida ma tegin, tahan öelda, et palun ärge võtke mind ninatargana, tahan näidata, et meie „õigusselgus“ on viinud selleni, et kõrgharidusega inimene, kes on elanud sellel ajal, kui veel palju raamatuid ja dokumente loeti, ei suuda ma aru saada seadustest, mida peaksin järgima.

Võtsin lahti Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande aastast 2021 ja asusin uurima, et kus ma siis kuriteo toime panin aastal 2019.

Kõigepealt loen, et koosseisutüübilt on tegemist viitelise ja formaalse koosseisuga, mille tuvastamisel ei ole oluline „mistahes“ tagajärje saabumine? Nii!  „Mistahes“ võib tõlgendada  kuidas vaid. No ja „formaalne“ kohta ütleb, et ÕS, et see on „sisutühi“. Saan aru kaudselt, et „õiguskeeles“ tähendab see midagi muud, aga mina ei tea, mida…

Nende selgituste autor on õigusteaduste doktor Priit Pikamäe.

Edasi – KVS §11 lg1 p-de 1-3 kohaselt on ametiisikul keelatud teha toimingut või otsust, kus esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest… Loen need punktid kõik läbi ja mõtlen, et ei ühel ega teisel viisil mina ei otsustanud mitte kusagil mitte midagi, ei pannud hanget kokku, pensionireformi puhul isegi ei teadnud, kuidas ametnikud seda tegid. Siis otsus või toiming, siis nagu ülalpool väljatoodud „mistahes“ toiming? Aga minu mõistust mööda, peab see kuidagi olema seotud ju “korruptsiooniohuga“? Tuleb välja, et mina ei ole ainuke, kes ei saa aru, mida tähendab „korruptsioonioht“. Sellele on juhtinud tähelepanu nii õigusteadlased kui ka õiguskantsler.

Sama seaduse p 2 ja 3 ütlevad, et ametnik peab olema „teadlik“. Mina ei olnud teadlik, sest NÕUNIKUD  EI TEE OTSUSEID ega valikuid.

Nõunikud on nagu piltlikult öeldes „liipriseadjad“. Mulle öeldakse, et nüüd tuleb rong suunata paremale raudteeharule ja ma olen KOHUSTATUD seda tegema või hoopis peatama, kui Jaamaülem nii ütleb.

Ühel pool on ametnikud ja teisel pool minister, me olime filtrid, kes pidid ministri elu lihtsamaks tegema. Dokumendid läbi lugema ja vaatama, et eelnevalt kokkulepitu saaks ellu viidud. Kokkulepped tehti koalitsiooni ja ametnike tasandil, nõunikke informeeriti, et nüüd tehakse seda või teist ja paluti olla ministri silmad ja kõrvad.

Ma tuleksin jällegi selle juurde, mida välja lugesin KVS §11 lg 3 loetleb  alused, millal ei kohaldata toimingupiirangut. Jällegi, mina ei ole jurist ja loen: punkt 6 kui rutiinse otsuse või toimingu tegemisel „korruptsioonioht“ puudub, nii, mina saan aru, et kui minu tehtav toiming kellelegi raha sisse ei too, siis korruptsiooniohtu ei ole? Kuna otsus on juba tehtud, kes teeb analüüsi (TGS), pean siin silmas pensionireformi puudutavaid toiminguid. Nüüd edasi p6 ütleb, et sh kui ametiisik teeb käsutustehingu või toimingu, omamata võimalust määrata selle asjaolusid – seda ma ju tegingi. Pidin vahendama ministrile ametnike kirju, mida oli eelnevalt kooskõlastanud Lasse Lehis, sest olin nagu tema sekretär sisuliselt. Minu arvates on nüüd siin see koht, et kui lgp prokurör Taavi Pern oleks tahtnud tõlgendada asja minu kasuks, siis oleks võimalik. Ma muuseas tean isiklikust kogemusest, kuidas on võimalik süüdistavaid päästa, et süüdistusakt pannakse kokku nii prokuratuuri poolt, et kohus süüdi mõista ei saa, aga no mina ei ole Perni sõber, seega saab tõlgendada minu nn toiminguid prokuratuurile sobivalt ja minu kahjuks.

Järgmine asi: subjektiivsed tunnused, mis see veel on? Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab koosseis KAVATSETUST või OTSEST TAHTLUST. Aga sellega ju ei arvestata. Kui otsus on TEHTUD, siis sa võid ju kavandada mida vaid… Minu jaoks puudub igasugune loogika.

Veel, mis asi on „kaudne tahtlus“? Kui ametiisik eirab toimingupiirangut „kaudse tahtlusega“ on tema vastutus käesoleva koosseisu järgi välistatud ???

MA EI SAA ARU, TÕSISELT… Nüüd on paras parasjagu aeg öelda, et see toimingupiirangu paragrahv on kummist, nagu rahva seas öeldakse. Ma lisaksin veel, et sel kummil on mitu otsa, hargneb, nii et vähe pole.  „Poliitiline malakas“ mitme haruga. Kui minna veel alguse juurde tagasi, et tegemist on „viitelise ja formaalse“ koosseisuga, lisaks „mistahes“ tagajärje saabumine on minu jaoks asi eriti mõistuse vastane.

Ma ei tea, kui ma oleksin läbilugenud kõik selle, mida ma tänaseks uurinud olen, siis kuidas ma oleksin käitunud nii PPP kui ka Pensionireformi asjadega tegeledes?

Minu kokkuvõte on, et ma ei suunanud midagi, ma ei otsustanud  midagi, koosolekul osalemine, mis puudutab PPP-d, oli aktiivne siis, kui me ministeeriumis kogu projekti algülesannet kooskõlastasime, hankega tegelesid ametnikud, nõunikud olid ministri „silmad ja kõrvad“. Samuti ei saa olla kuritegu, kui Pensionireformiga seotud kirjavahetust ametnike ka ministri vahel vahendasin, täitsin ministri käske.

Lugesin läbi ka hulga kohtulahendeid, eriti silmi avav oli muidugi, Neinar Seli kaasus, kus kõik kohtuastmed midagi uut leidsid, kuidas midagi tõlgendada.

Maakohus väitis, et üldse ei ole oluline, kas isiklikult saadakse varalist kasu, et oluliseks võib pidada hoopis „maineprojekti“… Mina mitte juristina, vaid ettevõtjana ütleksin, et Neinar Seli „maineprojekt“ on tegelikult rikaste Äripäeva TOP-is olev kohanumber, mitte Tallinna Sadama eraldised Olümpiakomiteele. Kuna TOP-i koht sellest raha eraldamisest ei sõltu, siis mina sellest „maineprojektist“ küll aru ei saa.  Aga see on hea näide, kuidas mitme haruga kummipaela  venitada ühele ja teisele poole. Kuna oluline pidavat olema korruptsioonioht, siis kus see maineprojekti osas ennast peidab? Jällegi, MA EI SAA ARU…

Toimingupiiranguga võib algatada kriminaalasju, sest tõlgendamise võimalusi on tõesti palju, võib süüdi mõista ja võib ka leida asjaolusid, et õigeks mõista.

Ma nüüd peatuksin ühel teisel tõsisel probleemil seoses seadusandlusega. Ametiseisundi kuritarvitamist meil ju enam ei ole, aastast 2007 ja sellega on legaliseeritud ametnike ametiseisundi kuritarvitamine. Kuna ma olen lugenud kohtuotsust, kus prokurör Pern kõrvaldati kohtunik Vavrenjuki protsessilt vassimise ja valetamise tõttu ja nüüd ta istub siin ja süüdistab mind ja otsib tikutulega mingitki auku, kuhu konks kinnitada.

See on näide, mis meil tegelikult juba aastast 2005 vohab, seaduste kodifitseerimine, ma nimetaksin seda teise nimega – „endale st jõustruktuuridele mugavamaks muutmine“, et sekkuda poliitikasse, kedagi kõrvaldada, kedagi soosida, kedagi puutumatuks teha jne.

Ja pange tähele, kuidas seda kõike tehakse, neid asju, mis seostuvad korruptsiooniga, nendega majandab KAPO, paneb asjad nii kokku ja nii mahukalt, et isegi prokuratuur ei suuda kõike hoomata, see tuli välja ka selles kriminaalasjas siin. KAPO teeb ja prokuratuur täidab, vabandan, aga on aeg nimetada asju õigete nimedega. Peaks ju olema vastupidi, aga ei.

Veel üks asi, mis mulle tõeliselt muret teeb on õiguskaitse kulud. Maakohus kirjutas minu otsuses, et milleks 2 advokaati? 17 000 lehekülge ja miks 2 advokaati? Kuidas oleks üks inimene pidanud MINUGA KOOS, nii näeb ju seadus ette, selle kõik läbi hekseldama?

Kui ma vaatan kõrvalt, nii öelda vaatlejana seda, mida ma kõike nende direktiivide ja kodifitseerimiste käigus näinud olen, siis mulle tundub, et Eesti riigis oleks vaja õigussüsteemi restarti. Alustada tuleks mõttetust võistlevast menetlusest, õigusemõistmise eesmärgiks ei saa olla „menetlus on karistus“.

Lugupeetud kohus, palun mind  õigeks mõista kõikides süüdistustes.

Kersti Kracht

09.11.2025